Erna Villmer

Erna Villmer (ka Erna Willmer; 1. märts (17. veebruar vkj) 1889 Tallinn – 16. juuni 1965 Tallinn) oli eesti näitleja ja lavastaja.

Erna Villmer oli Lydia Koidula järel teine naislavastaja. Eesti teatri võimsamad näitlejad Ants Lauter, Ants Eskola, Kaarel Karm on nimetanud Erna Villmerit oma eeskujuks ja õpetajaks.

Elulugu

Lapsepõlv

Erna Villmeri isa Juhan Villmer oli pärit Paldiskist, ema Anette Krusbach Tallinnast. Lapsepõlve valusaim sündmus oli isa surm. Seitsmeaastaselt hakkas ta käima Kõrgemas linna tütarlaste koolis. Kui ta oli kaheksane, jättis ema ta vanaema kasvatada, sõites ise Peterburi paremat teenistust otsima. Kodus räägiti eesti ja saksa keelt, lisaks omandas ta ka vene kultuuripõhjaga hariduse ja hea vene keele oskuse.

Esimene isiklik kogetud mänguelamus ehk inspiratsiooniplahvatus, mida Erna Villmer hiljem mäletab, sündis ühes saksa keele tunnis, kui ta pidi ette lugema ühe luuletuse. Midagi tema hääles, ilmes või žestis vääris kogu klassi imetlust ja õpetaja tegi kiitva kommentaari. Pärast toda märkust õpetaja poolt tunnistas ta emale, et ta tahab saada näitlejaks. Ema ütles sellepeale, et näitleja peab olema ilusa näoga ja kõigepealt ilusa kujuga. Näitleja kutset peeti siis kõlblusetuks.

Teatriõpingud Moskva Kunstiteatri juures 1908–1910

Üks tõuge Venemaale õppima minekuks toimus ühel õhtul, kui ta sattus vana Estonia näitlejate seltskonda. Ta tutvus seal Theodor Altermanniga, kellele ta tunnistas, et tahab saada näitlejaks. Altermann soovitas õppida näitlemist. Erna Villmeri erilisus on aga selles, et kui teised teatriinimesed käisid õppereisidel Saksamaal, siis tema siirdus teatriharidust saama Venemaale. Seitsmeteistaastasena sõitis ta õppima Peterburi ja sealt aasta hiljem Moskvasse. See tegu oli ainulaadne – ta oli ainukene teadaolev eestlane, kes otsustas enne teatrikunsti õppida ja alles siis hakata mängima. Tavaks oli vastupidine: laval mängides omandati "teatrivilumus". Ta oli ka esimene naine, kes õppis näitlejaks.

Kui Villmer oli aasta Peterburis kasvatajana ja kodukooliõpetajana teeninud ja ühe semestri eest teatrikooli maksuraha kogunud, astus ta 1909. aastal Adaševi (Kunstiteatri näitleja) kursustele, mis olid nö filiaaliks Kunstiteatri koolile. Tema peamisteks näitekunsti õpetajateks olid Kunstiteatri juhtivad näitlejad ja pedagoogid, kes olid otseselt või kaudselt Konstantin Stanislavski ja Vladimir Nemirovitš-Dantšenko õpilased: Niina Litovtseva-Katšalova, Suleržitski (kes oli Stanislavski lähim mõttekaaslane ja abiline), Massalitinov, Leonidov, Aleksandrova hääleseadjana ja Kšesinskaja plastikaõpetajana. Selles koolis katsetati uut näitlejatehnikat – "läbielamiskunsti" (tänapäeval nimetatakse seda ka psühholoogiliseks realismiks) Erna Vilmer tõi uue mängulaadi ka Estoniasse. ^[1]

Estonia teatris 1910–1914

1910. aasta kevadel sõitis Erna Vilmer Theodor Altermanni kutsel tagasi Eestisse ning asus tööle Estonia teatris. Üleminek koolist teatrisse oli Villmeri jaoks raske – tööd tehti ebanormaalse kiirusega, ei süvenetud, oldi pealiskaudsed ja kunstlikud. Moskvas aga anti nii palju lugemisproove, et teksti sisu süvendada näitleja – näitejuhi hinges, samuti palju lavaproove, et osa või kuju saaks omaseks ja täituks elava verega. Moskvast saabunud noor näitleja Villmer mõjus Estonia trupis uudse ja värskena, harituna. Villmer tõi Estoniasse kaasa Kunstiteatri vaimsuse, ideaalid ja läbielamisteatri tõed. Tema nõudlik suhtumine näitlejatöösse ja süvenemisvajadus olid konfliktini ulatuvalt lahknevad komödiantliku etendamisteatri Estonia töölaadist ja hoiakust. Algus oli kriitikute jaoks paljutõotav ja kahetsusega arvati, et ega tal oma laadi väljaarendamiseks õiget pinnast ei ole, et liialt ees on ta oma iseõppinud kolleegidest.^[1]

Esimesed rollid ja mängulaad

Villmeris nähti talenti, uut tähte Estonia trupis, ta arenes Paul Pinna ja Altermanni kõrval esinäitlejannaks. Arvustajad hindasid tema uudset näitlemislaadi – peent, psühholoogilist osade kujutamist, sisemist mängutehnikat, nauditi rollide läbitöötatust, detailide väljajoonistamise oskust, kõige enam liigutas aga vaatajaid tema hingestatud ja emotsionaalselt loomulik mäng. Omaette teema Villmeri näitlemises on tema ülitundlikkus ja emotsionaalsus, mis parimail hetkil andis väliselt napile mängule võimsaid sisemisi laenguid, halvimail juhtudel muutus, aga "vesiseks" tundemängimiseks – puudus tegutsemine ning näitlejanna kadus emotsioonitulva. Villmer pidas puuduseks seda, et ta ei osanud laval laginal naerda, loomuses puudus rõõm, mis oli põhjustatud rõõmuvaesusest ta lapsepõlvest.

Ta pani rõhku afektidele, ta ilmumine näitelavale toob meeleolu muudatust publikus. Teda oli aga kahjuks laval vähe kuulda, ta jäi nõrgaks. Tal oli oskus analüüsida tegelast, luua näidendi sõnade alla elu.^[1]

Abielu Juhan Luigaga

1912. aastal oli Villmerile isiklikus elus pöördeline aeg: süvenes tutvus Juhan Luigaga, kes oli kirjanik, poliitik ja esimene eestlasest psühhiaatriadoktor. 1913. aasta 11. novembril toimus laulatus Tallinna Jaani kirikus. See abielu mõjutas Villmeri arengut mitte ainult inimesena, vaid ka näitlejana. Luigast sai tema loomingu peegeldaja, arvustaja, nõuandja.

Sõja puhkedes jäi Erna Villmer Estonia teatrisse tööle, abikaasa määrati Helsingisse sõjaväearstiks. Neli aastat suheldi kirjade kaudu.^[1]

Estonia sõja-aastail

Sõja algul, 14. augustil 1914, tühistas Estonia selts näitlejatega lepingu ja saatis kogu näitlejaskonna laiali. Vene valitsus võttis teatrimaja seltsi käest ära, et sinna tuua Liibavist sõjaväelaatsaret. Suure nõudmise peale andis kuberner järele ja eestlaste teater võis alustada suure sõja ajal teist hooaega oma uues majas. Esimene sõja-hooaeg oli trupile ühteaegu nii raskustest ülesaamise, kui ka kaotuste aasta. Teisel sõja-aastal elas Erna Villmer Soomes oma abikaasa juures, kuni Luiga saadeti edasi Kuramaale Düünia rindele 1916. aasta sügisel. Villmer kolis siis tagasi Tallinna ja asus Estoniasse taas tööle.

Publik nõudis sõja ajal enam naljamängu, janti, operetti, mis laseks paariks tunniks unustada sõjapaine. Teater püsis, vaatamata raskustele, töös – suur võit näitetrupile, teatrile, Eesti kultuurile laiemalt. Poleks näitlejad tookord nii energiliselt asja käsile võtnud, oleks Estonia teater jäänud suletuks aastateks.^[1]

Villmer lavastajana

Villmeri lavastamisplaanid tekkisid 1916. aastal, mil ta tahtis lavale seada Henrik Ibseni "Naine merelt". 1917. aasta sügisel kavandas ta Andrejevi näitemängu "Inimese elu" Töölisteatrisse, uuris Maeterlincki näidendeid. Alles 1919. aastal said kolm aastat küpsenud soovid teoks. Villmeri lavastamissoov tuli rollide puudusel. Tal oli vähe tööd, mängimine ei rahuldanud, ta oli nördinud vaimsuse puudumisest teatris, elas üksi, lisaks sõjaaja paine – lavastamismõttest sai justkui väljapääs tühimikust. Ta vajas enese täielikku avamist.

Lavastajana oli Villmeri kunstnikuloomus avar, mitmetahuline. Kui Villmer sai aru, mida kõike lavastajatöö sisaldab ja kui vähesed on ta oskused, siis ta loobus, kuigi arvustajate ja kolleegide jaoks oli see, mis ta tegi, huvitav ja uudne. Teda kiideti üksikasjalikuks ja peeneks, tema fantaasia, vaim, see töötas väga hästi. Lavastustel oli hea ülesehitus. Mõjutas teda ka arvamus, et naine ei sobi lavastajaks, vaid teater oleks justkui meeste maailm.

Tema esimene lavastus oli Maurice Maeterlincki "Pelleas ja Melisande". Kriitikud hindasid lavastuse huvitavaks ja õnnestunuks. Lavastustena järgnesid Walter Hasencleveri "Poeg", Jules Romainsi "Põline Cromedeyre", Aristophanese "Lysistrata", Lulu Kitzberg-Pappeli "Fatme", Hugo von Hofmannsthali "Elektra".^[1]

1920. aastad

1920. aastaid võiks nimetada Villmeri loomingu kõrgperioodiks. Ta mängis palju ja hästi, arvustajad kiitsid, teda nimetati eesti teatri andekaimaks, armastatuimaks, intelligentseimaks näitlejannaks. Tema ampluaa avardus, endiste noorte tütarlaste ja õrnade neidude kõrvale on tulnud sügavad, dramaatilised naised, aga ka kokotid ja suurilmadaamid. Sel ajal sündis ka ülimalt tihe koostöö näitleja ja lavastaja Ants Lauteriga, koos viidi Estonia teater kunsti kõrgusele – asjaarmastajalikust lõbustusasutusest oli saamas professionaalne teater. 1923. aasta septembri lõpus sõitis Villmer koos Lauteriga Euroopasse. Abielusuhted Luigaga olid äärmuseni pingestunud, kõrvalsuhe Lauteriga küpsenud ning olukord nõudis lahendamist. Samasse elujärku kuuluvad ka tema üha ägenevad haigushood: ülitugevad peavalud. 1924. aasta suvel lahkus Villmer Luiga juurest ja algas kolm aastat kestnud lahutusprotsess. 1925. aastal oli Villmeril emakakasvaja operatsioon, sellel ajal oli ta teatrielust kõrval.

Juhan Luiga suri 19. oktoobril 1927. 1928. aastal abiellus Villmer Ants Lauteriga. 1929. aastal sõitsid Villmer ja Lauter jälle Saksamaale.^[1]

1930. aastatest surmani

1930. aastatel mängisid nad küll veel Lauteriga, igal hooajal koos vähemalt korra ning Villmer mängis kaasa Lauteri lavastustes, aga mitte enam kõigis, ja ka mitte peaosades. Oli ju Lauterist saanud draamajuht ja ta pidi seadma range joone teatri ja isiklike huvide vahele. Mõtlema enam kogu teatri tööle kui endale ja oma näitlejannast abikaasale, kes oli küll vaieldamatult Estonia parimaid lavajõude, aga ikkagi ühe miinusega – draamajuhi abikaasa. Koostööd võis takistada ka Villmeri haigus, pidevad tugevad peavalud.

Villmerile olid kõige armsamad Koidula rollid kahes lavastuses: Artur Adsoni "Lauluisa ja kirjaneitsi" (1931) ja Hella Wuolijoe "Koidula" (1932)

Töömaht aina vähenes, mille eeldatavaks põhjuseks oli tema haigus. 1937. aastal, oma viimasel tööaastal, mängis Villmer ainult kahes lavastuses. Tema viimaseks rolliks Estonia laval jäi Fanny lavastuses "Tseesar". 1937. aasta lõpus Villmer haigestus ja oli sunnitud teatritöö katkestama. Saksamaal ühes sanatooriumis veedetud ajast ei olnud paraku kasu, nõnda läks ta rahatoetuste abil Soome sanatooriumisse. Haigus arenes aga pöördumatult, süvenes halvatus. Peagi vajas ta ratastooli, hooldajat, ning tema jutust oli raske aru saada. Erna Villmer suri 16. juunil 1965.^[1]

Rolle^[1]

1910

Klärchen – H. Sudermann, "Soodoma hukatus" (lavastaja T. Altermann)
Marthel – G. Hauptmann, "Rose Bernd" (lavastaja K. Jungholz)
Effie – L.Thoma, "Moraal" (lavastaja teadmata)
Ester – G. Wied, "2 x 2 = 5"
Kati – J. Kunder, "Mulgi mõistus ja tartlase tarkus"
Delfine – H. Bahr, "Kontsert" (lavastaja T. Altermann)
Nora – H. Ibsen, "Nora" (lavastaja K. Jungholz)

1911

Paula – G. Laufs, W. Jacoby, "Kullakoobas" (lavastaja T. Altermann)
Roosi – H. Sudermann, "Liblikate lahing"
Sonja – A. Tšehhov, "Onu Vanja"
Mizzi – F. Molnar, "Kurat" (lavastaja Paul Pinna)
Sigune – L. Fulda, "Salakuningas" (lavastaja T. Altermann)
Dina Dorf – H. Ibsen, "Seltskonna toed" (lavastaja K. Jungholz)
Olga – L. Andrejev, "Meie elupäevad" (lavastaja T. Altermann)
Elina – M. Jotuni, "Vana kodu" (lavastaja E. Virgo)
Tundmatu osa – L. Fulda, " Lollpea" (lavastaja T. Altermann)
Cordelia – W. Shakespeare, "Kuningas Lear" (lavastaja K. Jungholz)
Kamilla – G. Esmann, "Isad ja poeg".
Signe – B. Bjornson, "Pankrot" (lavastaja K. Jungholz)
Anna Danby – A. Dumas, "Kean" (lavastaja K. Jungholz)
Leena – A. Kitzberg, "Tuulte pöörises" (lavastaja K. Jungholz)

1912

Lidotška – A. Suhhovo-Kobõlin, "Kretšinski pulm"
Hedwig – H. Ibsen, "Metspart" (lavastaja K. Jungholz)
Ruth – O. Ernst, "Armastus ei väsi iial ära"
Nimetu kõrvalosa – V. Gonsiorevski, I. Nikirovitš, "Napoleon ja pani Walewska"(lavastaja Paul Pinna)
Klaara – F. Wedekind, "Kuningas Nicolo" (lavastaja K. Jungholz)
Melide – H. Sudermann, "Rannalapsed" (lavastaja K. Jungholz)
Saša – L. Tolstoi, "Elav laip" (lavastaja Paul Pinna)
Klärchen – J. W. Goethe, "Egmont" (lavastaja K. Jungholz)
Käthe – L. Fulda, "Naisori" (lavastaja H. Rantanen)
Helena – A. Bisson, "Tundmatu naisterahvas" (lavastaja H. Rantanen)
Elly – C. Rutoff, "Kivi" (lavastaja K. Jungholz)
Anna – H. Bahr, "Lapsed" (lavastaja K. Jungholz)

1913

Else – M. Dreyer, "Armu unenäod".
Helene – B. Bjornson, "Kui noored viinapuud õitsevad" (lavastaja Karl Jungholz)
Marie – H. Sudermnn, "Kodu" (lavastaja K. Jungholz)
Marianne – H. Wuolijoki, "Talulapsed" (lavastaja K. Jungholz)
Ophelia – W. Shakespeare, "Hamlet" (lavastaja K. Jungholz)
Anna – C. R. Jakobson, "Arthur ja Anna" (lavastaja T. Altermann)
Olga – L. Andrejev, "Meie elupäevad" (lavastaja T. Altermann)
Eeva Marland – E. Vilde, "Tabamata ime" (lavastaja K. Jungholz)
Irene – G. Dregely, "Hästiõmmeldud sabakuub" (lavastaja K. Jungholz)
Rautendelein – G. Hauptmann, "Põhjavajunud kell" (lavastaja K. Jungholz)

1914

Charlotte – C. Rössler, "Viis frankfurtlast" ( Lavastaja T. Altermann)
Thea Elvsted – H. Ibsen, "Hedda Gabler" (lavastaja K. Jungholz)
Antonida – A. Gorodetski "Elu tsaari eest" (lavastaja T. Altermann)
Laura – E. Vilde, "Pisuhänd" (lavastaja T. Altermann)
Maria – A. Needra, "Maa" (lavastaja K. Jungholz)
Elga – G. Hauptmann, "Elga" (lavastaja T. Altermann)
Selma – G. Malahov, O. Elsner, "Naistetundja" (lavastaja T. Altermann)
Daniela – G. Okonkovski, "Kosjaturg" (lavastaja T. Altermann)
Maria – K. Polonejev, "Kuristik" (lavastaja T. Altermann)
Else – R. Presber, "Venus Anadyomene" (lavastaja T. Altermann)

1915

Niina Korinkina – A. Ostrovski, "Süüta süüdlased" (lavastaja T. Altermann)
Agafja – N. Gogol, "Kosjad" (lavastaja T. Altermann)
Helene Heyer – R. Johnson Young, "Kuidas meest saab" (lavastaja A. Sällik)
Maimu – Aspasia, "Kaotatud õigused" (lavastaja A. Sällik)
Cecily – O. Wilde, "Bunbury" (lavastaja T. Altermann)
Maali – A. Teodorov, "Elunälg" (lavastaja Paul Pinna)
Hilda – O. Walther, "Ohvritall" (lavastaja A. Sällik)
Teenija Stasia – J. K. Jerome, "Võõras" (lavastaja H. Vellner)

1916

Grace – H. Bataille, "Pulmamarss" (lavastaja K. Jungholz)

1917

Laura – E. Vilde, "Pisuhänd" (lavastaja K. Jungholz)
Ellida – H. Ibseni, "Naine merelt" (lavastaja K. Jungholz)
Mary – A. Sandberg, "Puuvilla kuningas" (lavastaja P. Pinna)
Maie – L. Koidula, "Säärane mulk" (lavastaja K. Jungholz)

1918

Dina Dorf – H. Ibseni, "Seltskonna toed" (lavastaja K. Jungholz)
Irene – H. Dregely, "Hästiõmmeldud sabakuub" (lavastaja K. Jungholz)
Helene – A. Bisson, "Tundmatu naisterahvas" (lavastaja K. Jungholz)
Klara – B. Bjornson, "Üle jõu" (lavastaja K. Jungholz)
Ruth – J. Galsworthy, "Justiits" (lavastaja K. Jungholz)
Maria Antonovna – N. Gogol, "Revident" (lavastaja A. Lauter)
Niina Korinkina – N. Ostrovski, "Süüta süüdlased" (lavastaja A. Lauter)

1919

Maria – W. Schmidtbonn, "Appi! Laps kukkus taevast" (lavastaja K. Jungholz)
Tundmatu osa – C. Rössler, L. Heller, "Tugitoolis"(lavastaja A. Lauter)
Alma – H. Sudermann, "Au" (lavastaja K. Jungholz)
Maria – A. Needra, "Maa" (lavastaja K. Jungholz)
Hermia – W. Shakespeare, "Suveöö unenägu" (lavastaja K. Jungholz)
Anja – A. Tšehhov, "Kirsiaed" (lavastaja A. Lauter)
Lola – H. Sudermann, "Ülem elu" (lavastaja A. Lauter)
Melisande – M. Maeterlinck, "Pelleas ja Melisande" (lavastaja E. Villmer)
Trude Meyer – C. Viebig, "Võitlus mehe pärast" (lavastaja K. Jungholz)

1920

Pero – W. Schmidtbonn, "Mängiv Eros" (lavastaja K. Jungholz)
Rita Cavallini – E. Sheldon, "Romaan" (lavastaja A. Lauter)
Ruth – M. Glass, "Potaš ja perlmutter" (lavastaja A. Lauter)
Miss Mabel – O. Wilde, "Ideaalne abielumees" (lavastaja B. Kuuskemaa)
Lygia – H. Sienkiewicz, N. Sabolštšikov-Samarin, "Quo vadis?" (lavastaja A. Lauter)

1921

Alaine – S. Michaelis, "Revolutsiooni pulm" (lavastaja A. Lauter)
Pauline Paola – A. Schnitzler, "Naine pistodaga" (lavastaja H. Kompus)
Kolombiina – R. Lothar, "Kuningas Arlekiin" (lavastaja H. Kompus)
Eeva – G. Moser, "Raamatukoguhoidja" (lavastaja A. Lauter)
Berta – F. Schiller, "Willhelm Tell" (lavastaja K. Jungholz)
Suzanne – Beaumarchais, "Figaro pulm" (lavastaja A. Lauter)
Lady Waynflete – B. Shaw, "Kapten Brassboundi ärkamine" (lavastaja H. Kompus)
Margot – H. Devere, " Navarra Henrik" (lavastaja A. Lauter)
Myrrhina – Aristophanes, "Lysistrata" (lavastaja E. Villmer)

1922

Therese – S. Vardi, "Dekoratsioon" (lavastaja H. Kompus)
Mustlanna Sanda – L. Ganghofer, M. Brociner, "Waleni pulm" (lavastaja A. Lauter)
Marie Claire – P. Frondaie, "Montmartre" (lavastaja H. Kompus)
Paula – F. Schönthan, "Sabiini naiste röövimine" (lavastaja A. Lauter)
Elma – J. H. Talomaa, "Igavene elu" (lavastaja K. Jungholz)
Fatme – L. Kitzberg-Pappel, "Fatme" (lavastaja E. Villmer)
Consuela – L. Andrejev, "Too, kes saab kõrvahoope" (lavastaja A. Lauter)

1923

Helene – A. de Caillavet, R. de Flers, G. Rey, "Võrratu avantüür" (lavastaja A. Lauter)
Ophelia – W. Shakespeare, "Hamlet" (lavastaja K. Jungholz)
Irene – H. Dregely, "Hästiõmmeldud sabakuub" (lavastaja K. Jungholz)

1924

Desdemona – W. Shakespeare, "Othello" (lavastaja A. Lauter)
Alexandra – F. Molnar, "Luik" (lavastaja A. Lauter)
Juudit – A. H. Tammsaare, "Juudit" (lavastaja A. Lauter)
Jeanette Diele – T. Rittner, "Hundid ööl" (lavastaja A. Lauter)

1925

Agatha – J. M. Barrie, "Imetlusväärne Chrichton" (lavastaja A. Lauter)
Irja Sormuinen – E. Leino, "Simo Hurt" (lavastaja H. Kompus)
Eeva Marland – E. Vilde "Tabamata ime" (lavastaja K. Jungholz)
Gabriela – S. Garrick, "Daam lahutuspõhjusega" (lavastaja Ants Lauter)
Camila – P. Merimee, "Viimse jumalaarmu tõld" (lavastaja A. Lauter)
Clara Urcino – L. Lunz, "Lindprii" (lavastaja A. Lauter)
Mima – F. Molnar, "Punane veski" (lavastaja A. Lauter)
Henriette – A. Strindberg, "Patt" (lavastaja P. Sepp)

1926

Nadja – C. Goetz, "Muinasjutt" (lavastaja H. Laur)
Delila – H. Raudsepp, "Kohtumõistja Simson" (lavastaja P. Sepp)
Lotte – F. Arnold, E. Bach, "Vana Aadam" (lavastaja A. Lauter)
Portia – W. Shakespeare, "Veneetsia kaupmees" (lavastaja P. Sepp)
Tschng-Haitang – G. Klabund, "Kriidiring" (lavastaja P. Sepp)

1927

Simone – J. Deval, "Oma naiivses puhtuses" (lavastaja P. Sepp)
Roxane – E. de Rostand, "Cyrano de bergerac" (lavastaja P. Sepp)
Lucrezia – C. Goldoni, "Smürna impressario" (lavastaja H. Gleser)
Solveig – H. Ibsen, "Peer Gynt" (lavastaja P. Sepp)
Melita – F. Grillparzer, "Sappho" (lavastaja A. Lauter)

1928

Fanny – J. K. Jerome, "Fanny ja ta teenijad" (lavastaja P. Sepp)
Rosalind – W. Shakespeare, "Armu- ja narrimäng" ("Nagu teile meeldib") (lavastaja A. Lauter)
Leonore – F. Schiller, "Fiesco" (lavastaja P. Sepp)
Lia Kampus – W. Hasenclever, "Peenem härra" (lavastaja A. Lauter)
Anna Ostermann – A. Neumann, "Patrioot" (lavastaja A. Lauter)

1929

Susy Courtois – M. Pagnol, "Elu aabits" (lavastaja P. Pinna)
Eerika – M. Metsanurk, "Talupoja poeg" (lavastaja H. Kompus)

1930

Susi – L. Fodor, "Vaene kui kirikurott" (lavastaja H. Paris)
Kreosa –F. Grillparzer, "Medea" (lavastaja H. Gleser)
Leslie – W. Somerset-Maugham, "Kiri" (lavastaja H. Paris)

1931

Kirjaneitsi – A. Adson, "Lauluisa ja Kirjaneitsi" (lavastaja H. Kompus)
Viktoria – B. Frank, " Torm veeklaasis" (lavastaja H. Paris)
Germaine – S. Verneuil, "Saatan" (lavastaja E. Villmer)
Halastajaõde – J. Galswothy, "Tuli" (lavastaja A. Lauter)
Mare – A. Adson, "Neli kuningat" (lavastaja A. Lauter)
Lu – F. Molnar, "Õnnehaldjas" (lavastaja H. Paris)

1932

Anna – F. Langer, "Agul" (lavastaja H. Gleser)
Koidula – H. Wuolijoki, "Koidula" (lavastaja A. Lauter)

1933

Myra – C. Sherwood, "Waterloo sild" (lavastaja A. Sikemäe)
Lilian – F. Cammerlohr, E. Ebermayer, "Sularaha" (lavastaja H. Kompus)
Rita – S. Geyer, P. Frank, "Suhkur ja sool" (lavastaja P. Põldroos)

1934

Melisande – H. Raudsepp, "Roosad prillid" (lavastaja A. Lauter)

1935

Ellen Jones – S. Tradewell, "Mašinaal", külalisena Tallinna Töölisteatris (lavastaja Priit Põldroos)
Ludmilla Jool – K. A. Hindrey, "Raidaru kirikumõis" (lavastaja H. Kompus)
Rita Dina – F. Buch, "Kuivatage silmavett" (lavastaja P. Põldroos)
Olivia – W. Shkespeare, "Mida soovite" ("Kaheteistkümnes öö") (lavastaja P. Põldroos)
Jacqueline – E. Bourdet, "Äsja ilmunud" (lavastaja P. Põldroos)

1936

Alice Galvoisier – J. Deval, "Preili" (lavastaja A. Lauter)
Surm ja Bessie Legros – W. Somerset-Maugham, "Peavõit" (lavastaja A. Lauter)

1937

Portia – W. Shakespeare. "Veneetsia kaupmees" (lavastaja P. Põldroos)
Titania – W. Shakespeare, "Suveöö unenägu" (lavastaja A. Lauter)
Ellen – H. Raudsepp, "Mees, kelle käes on trumbid" (lavastaja A. Lauter)
Fanny – M. Pagnol, "Tseesar" (lavastaja P. Põldroos)

Erna Villmeri lavastused^[1]

M. Maeterlinck, "Pelleas ja Melisande". 1919.
W. Hasenclever, "Poeg". 1920.
J. Romains, "Põline Cromedeyere". 1921.
Aristophanes, "Lysistrata". 1921.
L. Kitzberg-Pappel, "Fatme". 1922.
H. von Hofmannsthal, "Elektra". 1923.
L. Verneuil, "Saatan". 1931.

Viited

↑ ^1,00 ^1,01 ^1,02 ^1,03 ^1,04 ^1,05 ^1,06 ^1,07 ^1,08 ^1,09 Katri Aaslav-Tepandi, "Eesti näitlejanna Erna Villmer". Eesti Teatriliit, Tallinn 2007

Kirjandus

Karin Kask, "Kustunud täht" – Teater. Muusika. Kino 1989, nr 3, lk 43–45
Katkendeid Erna Villmeri päevikust (sealhulgas kirjad Juhan Luigale) – samas, lk 45–50
Katri Aaslav-Tepandi, "Eesti näitlejanna Erna Villmer". Toimetanud Reet Neimar. Eesti Teatriliit, Tallinn 2007, 496 lk

Välislingid

[Aaslav-1] 1,00 ^1,01 ^1,02 ^1,03 ^1,04 ^1,05 ^1,06 ^1,07 ^1,08 ^1,09 Katri Aaslav-Tepandi, "Eesti näitlejanna Erna Villmer". Eesti Teatriliit, Tallinn 2007

[1]